Õppimine ja õpetamine mitmekultuurilises õpikeskkonnas

Raamat abiks LAK-õppe rakendamiseks - SIIT.

Õppimine ja õpetamine mitmekultuurilises õpikeskkonnas: Keelekümbluseprogrammi näitel

Kokkuvõte 1. Peatükile

Keelekümblus – mitmekeelsust toetav õppevorm, mille edukuse eelduseks on võimalikult paljude heade pedagoogiliste tavade ja kümbluskeele õppimist soodustavate tegurite arvestamine nii õpilase, klassi, kooli kui ka programmi tasandil õppe- ja kasvatustöös.

Keelekümbluseprogramm on programm, mille kaudu õpitakse selgeks kümbluskeel, et edukalt selles keeles ühiskonnas hakkama saada.

Keelekümbluses on oluline jälgida mudelit, milles kõige olulisemal kohal on eesmärgid, millest tulenevalt tulenevad kolm fookust - aine, keel ja õpioskused. Lõimitud aine- ja keeleõppes keskendutakse keele, aine ja õpioskuste omandamisele, mistõttu õpieesmärkide püstitamine lähtub just nende oskuste arendamisest. LAK-õppes on võrdne ja samaaegne tähele- panu aine-, keele- ja õpioskuste eesmärgipärasel arendamisel. LAK-õppes hõlmavad ainetunnid aineõpet, keeleõpet ja õpioskuste õpetamist samaaegselt. Aine õpetamisel on olulisel kohal aktiivõpe ning näitlikustamine.

LAK-õppe põhijooned on:

·              mitmene fookus,

·              turvaline ja rikastav õpikeskkond,

·              autentsus ja allikalähedus,

·              aktiivne õppimine,

·              tugistruktuur ja

·              koostöö (Mehisto & Marsh, 2008, 34).

LAK-õppe põhijoonte arvestamine oma töös võib olla õpetajale pingutav, samas ka loominguline, sest neid tuleb silmas pidada

·              õppeks soodsa õpikeskkonna kujundamisel

·              tundide ettevalmistamisel ja õppes

·              koostöös kolleegide ja lapsevanematega

·              omaenda ja õpilaste tegevuse hindamisel ja tagasisidestamisel.

Keelekümbluses on olulisel kohal mitmed tegurid koolis:

·              soodne õpikeskkond (vaimne, sotsiaalne ja füüsiline). Füüsiline keskkond võimaldab teha keele klassiruumis “nähtavaks”.  Vaimne ja sotsiaalne kskkond peavad olema turvalised, et õpilasel oleks julgust katsetada ja vigu teha. Õpikeskkonna mõju õpilasele võib olla alakoormuslik, ülekoormuslik või optimaalne. Optimaalne, ehk pingutust nõudev, kuid jõukohane keskkond on õpilasele kõige parem.

·              Õpilasele on seatud selged eesmärgid.

·              Õpetajate koostöö loob aluse lõimingule.

·              Õpieesmärkide seadmist toetab õpetaja enesereflektsioon.

Ootused õpetajale

Õpetaja ülesandeks mistahes ühiskonnas on õpetamine, mis tähendab taotlust viia õpetatavad vahendatud eesmärgile (Antikainen, Rinne & Koski, 2009, 184). Uuenev ja avatud ühiskond vajab oluliselt muutunud rollipildiga õpetajat, millega on seotud järgmised uued ootused:

·              eetiline ja aktiivne kodanik;

·              õppijakeskne õpetaja;

·              valdkondi lõimiv ainetundja;

·              juhendaja ja õpioskuste kujundaja;

·              meeskonna liige ja juht;

·              õppija ja uurija (Eisenschmidt, 2006; Muoni, 2010);

·              erilisel kohal töös on õpilaste sotsialiseerumise aspekt (Sarv, 1998).

Õpetajatele toob teises keeles õpetamine kaasa laienenud ja lõimunud rolli – võtta endale samaaegselt nii aine- kui ka keeleõpetaja ülesanded.

Õpetaja tohib rääkida ainult keelekümbluse keeles, ehk aine peab toimuma ühes keeles ning selgitust ja tuge ei pakuta lapse emakeeles. Õpetaja keeleoskus on eeskujuks õpilastele. 


PÕHJENDUS:

Valisin selle peatüki, et saada paremat ülevaadet keelekümbluseprogrammist. Varasemalt ei ole mul olnud kokkupuudet selle valdkonnaga ning sissejuhatav osa andis mulle hea ülevaate, missugune on keelekümbluseprogramm, missugune peab olema õpikeskkond selleks ning missugused on eeldused ja nõuded õpetajale, kes töötab antud programmi järgi. Raamatu esimene peatükk andis vastused mu küsimustele ning hea ülevaate millega on tegu.